Age: 42 Years
Habitual use time: 26 Years
First Trial: 16 Years
Average amount used per month: 5-10 grams

Comment:

Esimest korda proovisin kanepit 16-aastaselt, teadmata, et mulle suitsetamiseks pakutud lehe- ja varrepuru, mida kohalikud venekeelsed sõbrad nimetasid anašaaks, on sama taim, mida Ameerikas marihuaanaks kutsutakse, nagu ka mitte seda, et “marihuaana” on seesama kanep, mille seemnetest valmistatud tempi sugulased Lätist mu vanaemale 1980. aastatel vahetevahel ikka postiga läkitasid. Mõju oli seletamatult lõbustav, soovimatuid kõrvalmõjusid ei täheldanud ja nii võtsin edaspidigi pakutud mahvi vastu. 1990. aastate teises pooles ilmus Eestis turule varasemast “maltsast” kvaliteetsem kanepiõisik ning seda tarvitasid juba üsna paljud tuttavad eestlasedki. Tänu internetile hakkas samal ajal levima kuulujuttudest mõnevõrra teaduspõhisem teave kannabinoidide ravi- ja muude omaduste kohta (peamiseks infoallikaks oli minu mäletamist mööda Erowid.org).

Umbes sajandivahetuse paiku tekkisid mul kanepitarvitamisega seoses probleemid, mida tol ajal ei osanud probleemidena näha. Kulutasin kanepile üsna palju raha ja suitsetasin kanget õit ~30 grammi kuus, arvestatava osa vabast ajast kulutasin kanepiga seonduvatele tegevustele (kanepi hankimisele, vahendamisele ja tarvitamisele). Õpingud jäid pooleli — mitte ainult kanepi pärast, põhjuseid oli muidki, aga usun, et kanep võis mängida rolli motivatsioonilanguses — ja karjäärivalikul eelistasin tööd, mida sai teha libiseva graafiku alusel kodus. Ohter tarvitamine jätkus sellest hoolimata, et mõnede sõprade jaoks oli see lõppenud vaimse krahhiga. “Nullindate” keskel kippus ka mu enda elu liigagi tihedalt keerlema müstiliste-esoteeriliste (kinnis)ideede ümber, mis tagantjärele tunduvad üsna psühhootiliste sümptomite moodi.

Umbes 2010. aasta paiku toimusid mu elus mõned suuremad positiivsed muutused — lõin pere, kolisin paneelmaja korterist eramusse äärelinnas ja asusin tööle kontoris. Sellega seoses hakkasin ka kanepit tarvitama varasemast mõõdukamalt ja pigem ravi kui lõbu eesmärgil (ehkki nende vahele on tänini keeruline täpset piirjoont tõmmata). Praegu tarvitan kanepit kõvasti vähem. Kui vaja, saan hakkama viie grammiga kuus. Kanep aitab mul kroonilist liigesevalu vähem tähele panna ja ka alkoholiga piiri pidada. Kummalisi kinnismõtteid selle pruukimisega enam ei kaasne, kuigi huvi *teiste inimeste* veidrate ideede suhtes on säilinud. Pool-naljatamisi võib öelda, et kõik konspiratsiooniteooriad muutuvad kanepi toimel veenvamaks, aga selle vastu aitab õnneks kriitiline mõtlemine ja aus eneseanalüüs.

Kanep on mu elus jätkuvalt olulisel kohal nii lõõgastina-mõnuainena kui ka ravimina, kuid eksperimendid iseenda peal annavad julgust väita, et kui ma mingil põhjusel peaksin selle tarvitamisest loobuma, saaksin sellega hakkama ilma tõsisemate ärajäämanähtudeta.

Kokkuvõtteks: leian, et kanepi kasvatamine ja tarvitamine tuleks seadustada mitte sellepärast, et uimastav kanep on ohutu, vaid just sellepärast, et kanep võib olla üsna ohtlik, kui sellega liialdada. Narkokanepi turu reguleerimine sarnaselt alkoholi või tubaka turgudele aitaks kindlasti vähendada ohte — nii neid, mis johtuvad kanepi enda toimest kesknärvisüsteemile ja hingamiselundkonnale, kui ka neid, mida tekitab ja võimendab keeluseadus.

Tänan vastuse eest!
Survey/Küsitlus/Oпрос
Käbilog

Jaga